SÕLM—PUNKT

Tallinna Kunstihoone väärtustamise eeskujulik näide on Georg Steinmanni „Ruumi naasmine” mis peegeldab amortiseerunud Kunstihoone näitusesaalide tundlikku restaureerimist ning toetab Ida-Euroopa kunstnikke radikaalselt uuenevas ühiskonnas 90.-ndatel. Välkidee luua teos, mille tulemusena renoveeritakse Kunstihoone näitusesaalid, tekkis Šveitsi kunstniku esimese Tallinna reisi 24 tunni jooksul, mis esialgse utoopilise nägemuse kiuste ka realiseerus: Eesti-Šveitsi koostöös taastati kauni funktsionalistliku hoone fassaad ja näitusesaalid.

Avangardist Ilya Kabakov kirjeldab oma teoseid läbi „totaalse installatsiooni”, mis tähendab, et ta ei pane oma kunstilist toodangut lihtsalt juba eksisteerivasse ruumi vaid muudab ruumi ennast visuaalselt ja teeb sellest enda privaatse näitusepinna. Totaalse installastiooni olulisim karakter on Kabakovi jaoks spetsiifiline atmosfäär – võime taastuda, esile kutsuda või luua iga ruumi erilist meeleolu. Tallinnas eksponeeritav installatsioon „Tühi muuseum” 2004 oma punaste seinte, lambrii ning kullatud karniisiga on täiuslik 19.saj muuseumi simulatsioon. Ainult, et maalid on sellest muuseumist lahkunud jättes seintele pärlendama pelgalt tühjad valguslaigud. Nii tuleb esile ruumi enda arhitektuurne eripära, ja ühtlasi ka muuseumiinstitutsiooni ideoloogiline raamistus, mille üle Bachi „Passacaglia” taustal on hea mediteerida. (Anders Härm).

Ajaloolise hoone võlu koos uuenduslike, pieteeditundlike sekkumistega kujundab interjööris atmosfääri, mis sobitub kunsti eksponeerimise võimalustega kõige laiemas mõttes. Kaasajastatud mitmekihiline ruum oma paindliku logistikaga annab võimaluse iga näitusega luua uudne ruumiline olukord vastavalt näituse (kujundus)kontseptsioonile. Kunstihoone ruumiline lahendus on kantud avatuse ideest st avaneda võimalikult laiale ühiskonna publikule, integreerida haridusruum näitustega, klubiruum haridusruumiga ehk teisisõnu kaotada visuaalsed barjäärid kunstipubliku ja töötajate suhtlustasandil.

Uue sissepääsu loomine siseõues (juurdepääsuga Müürivahe ja Suur-Karja tänava poolt), muudab Kunstihoone õueala sõlmpunktiks, kus saavad kokku nii blackboxi, näituste, klubi ja välikohviku külastajad. Blackboxi näol juurdeehitatav maht loob lisaväärtust 0-korrusele, sisehoov muutub Kunstihoone välialaks

Hoone logistika on kantud ringliikluse põhimõttest – kõik alad on omavahel ühendatud koos võimalusega eraldada näitusesaalid pöördustega.

Asendiplaanilise lahenduse märksõnaks on kunstiõu. Praegune Kunstihoone olukord on tõeline tagahoov, mille domineerivaks funktsiooniks on parkimine. Vanalinna kontakttsoonis on see ebamõistlik. Kuigi lähteülesandes oli nõutud 25 parkimiskohta on võistlustöös parkimiskohti vähendatud 14-ni, mille tulemusena tekib uus sissepääsuala , mis avaneb läbi olemasoleva kangialuse Suur-Karja tänava suunale. Sissepääsuala lahendus jääb jalakäijatele ja väliekspositsioonile. Tekib aktiivne avalik tsoon.